» Fred Kelemen: film on parim väljendusviis / Eesti Päevaleht, 30. november 2004
Margit Tõnson
..............................................................................................................................................................

Täna õhtul linastuvad kinos Sõprus Läti filmitudengite tööd. Läti meedia on nende juhendaja Fred Kelemeni tituleerinud lausa Läti uusrealismi isaks.
PÖFF-i alafestivalid Just Film ja Sleepwalkers tegid oma avalöögi 27. novembril. Viimatimainitu kavas on lisaks võistlusprogrammile ka tugevad omanäolised eriprogrammid, nende hulgas “Noored ja vihased”, kus võib näha tudengitöid teemal “Moskva tänav Riias”.
Kõik 13 filmi sündisid Saksa lavastaja Fred Kelemeni käe all, kes sel aastal Riias juba teist korda õpituba korraldas. Vestlesime Fred Kelemaniga filmikunstist ja selle õpetamisest laiemalt, täna õhtul kell 19 on ta ise Sõpruses kohal seal linastuvaid tudengitöid kommenteerimas.

• Kuidas te ülepea filmitegemise juurde sattusite?
Õppisin aastaid maalikunsti ja muusikat, lisaks veel filosoofiat, usuteadust ja teatriteadust. Pärast mitmes teatris lavastaja assistendina töötamist jõudsin lõpuks järeldusele, et filmikunst on kõige lähemal sellele, mida teha tahan. Film on parim väljendusviis, mille ma endale leidnud olen. Kuigi, ma pole ka teisi hüljanud.

• Mis on see, mis teid filmikunsti õpetamise juurde tõukas?
Tänapäeval domineeriv “kiiresti ja kerge vaevaga” elufilosoofia, mida levitavad televisioon ja USA mainstream-filmitööstus, manipuleerib kõigiga, ka filmitegijate mõtlemisega. Tähelepanu tegelikult elult, meie kõige autentsemalt sisemaailma kujutamiselt ja originaalse filmikeele otsingutelt, on kõrvale nihkunud. Minu jaoks, kes ma filmikunsti armastan, oli õpetamine asjade loomulik käik. Noorte inimestega töötamine on ühtaegu nauding ja seiklus. Avada uksi, selle asemel et omaks võtta piiranguid, mille filmitööstus kunstlikult on tekitanud. Ma usun siiralt, et eneses selgusele jõudnud filmitegija on sõltumatu ja autentne kunstnik. Inimene, aga mitte turuideoloogia ori.

• Aga mida õpetamine kui niisugune teile endale annab?
Tegelikult on see väga tervislik, jätta oma ego vahepeal tagaplaanile ja teenida mõnda aega teisi. Aidata neil oma visioone mõista, iseendas ja oma valitud väljendusvahendites selgusele jõuda, saada tugevaks ja avatuks. Samal ajal õpin iseennastki paremini tundma ning näen, mis film on ja mis ta võib olla. Väga lühidalt öeldes: see kõik on seotud armastusega. Mida sa annad, seda saad ka vastu.

• Kui palju on filmitegemist võimalik õpetada? Loovus ja visioonid, need on ju pigem andega seotud suurused?
Filmitegemist võib sama hästi õppida nii filmikoolis kui ka sellest väljas. Hoopis olulisem on see, et raamatust filmikunsti ei õpi. On vaja konkreetset inimest, juhendajat, kes aitab silmi avada. Õpetamine ja õppimine pole kunagi ühesuunalised protsessid, kõik põhineb ikkagi vahetusel. Tehnikat on muidugi lihtne õppida, kuid talent, loovus, visioonid: neid saab arendada. Nii et tehnilised oskused on hädavajalikud, et minna sügavamale, avada suletuna näivad uksed ning vabastada loovus. Õppimine on vabanemine. Vabanemine näiteks hirmust.

• Iseloomustage natuke oma Läti tudengeid?
Selleaastane õpituba oli tegelikult juba teine. Esimene toimus mul nendega 2002. aastal. Teades juba nende võimeid, nende mõtete suunda ja soove, tundes igaühe nõrku ja tugevaid külgi, oli meil seekord võimalik minna palju kaugemale. Selle rühmaga töötamine oli väga soe kogemus.

• Te tegite oma neljanda täispika filmi ”Krisana” (“Langenu”, 2004) samuti Lätis?
Ma ei oleks seda filmi kusagil mujal teinud, aga ometi ei räägi see film Riiast või Lätist laiemalt, vaid ikkagi universaalsetest inimlikest teemadest: süüst, kahetsusest ja andestusest, iha ja ahnuse julmusest, ning lõppematust armastuseotsingust ning vabadusest.

• Kas te olete kursis naabermaa Eesti filmikunstiga?
Cottbusi filmifestivalil Saksamaal, kus ma olin _üriis, nägin ma “Somnambuuli”. Aga kokkuvõttes on väga keeruline väiksemate Euroopa maade filme kusagil mujal kui festivalidel näha. Kinodesse jõuavad vaid mainstream-laines ujuvad filmid. Mis on loomulikult täiesti absurdne situatsioon. Sellepärast ongi väikesed festivalid nagu Cottbusis justkui oaasid filmituru otsatus kõrbes.

• Kas te oleksite nõus tulema Eestisse teadmisi jagama?
Kui kõik loomingulised võimalused oleks tagatud, siis oleks see mulle suur au ja rõõm Eesti tudengeid õpetada.

Fred Kelemen õppejõud ja lavastaja
• Fred Kelemen alustas filmiõpinguid 1989. aastal Saksamaa filmi- ja televisiooniakadeemias Berliinis.
• Praegu töötab ta külalislektorina Kataloonia filmikunstiõpingute keskuses Barcelonas, Hispaanias; Genfi visuaalkunsti koolis S_veitsis ja Läti kultuuriakadeemias Riias.
• Kelemeni tööde retrospektiive on esitletud üle maailma, Portugalist Jugoslaaviani.
• Tema läbimurdefilmiks sai “Abendland” (“Videvik”, 1999), sellele eelnesid “Frost” (“Härmatis”, 1997) ja “Verhängnis” (“Saatus”, 1994). 2004. aastal valmis tal film “Krisana” (“Langenu”)
• Fred Kelemen on Euroopa filmiakadeemialiige.
..............................................................................................................................................................
Eesti Päevaleht, 30. november 2004 /Margit Tõnson